Käesoleval suvel, 30. juuni-8. Juuli käis Tt-stuudio esindus Makedoonias Velesi XII rahvuvahelisel festivalil. Tagasitulles oli emotsioone palju ja neid jagavad kaks grupi liiget: Anu, kes oli kaasas saatjana ja Marie, Tt-stuudio vilistlane, kes taas tantsijana lavale astus.
ANU : Talvel tuli Tt–stuudiole kutse osaleda XII rahvusvahelisel folkloorifestivalil Makedoonias „ Veles 2015“, et esindada seal Eestit ja Hiiumaad. Kuna infot Makedoonia kohta oli suhteliselt vähe, siis oli tantsustuudiol uudishimu selle riigi kultuuri ja elu-olu kohta päris suur. Peale läbirääkimisi võtsid kutse vastu 10 praegust Tt-stuudio tantsijat I ja II rühmast ja vilistlasrühm Tibi Tiina tantsutrupp täies koosseisus. Kuna osalejatel oli seatud ka alumine vanusepiirang, mis oli 16 a. ja vanemad , siis tegi ka see omad piirangud koosseisus ja seadis tantsijate ritta ka Tt–stuudio koreograafi Tiina ning line-tantsurühma tantsija Evelini ning kuna oli kaasa vaja ka ühte abilist, siis nii ma sinna seltskonda sattusingi.
MARIE : Meie sõit algas teisipäeva (30.06) varahommikul Kärdla bussijaamast, kus kahekordse bussi pagasiruumi mahutati 21 suurt reisikohvrit ning bussis võtsid kohad sisse samapalju särasilmseid ja põnevusest tulvil kergejalgset tantsijat. Buss viis meid Tallinnasse otse lennujaama. Vihma hakkas sadama ja seda rõõmsamalt astusime üheskoos lennukile, et lennata kuumale lõunamaale seiklusi otsima. Lend möödus muretult ja lennukitoit oli maitsev. Et otse Makedooniasse lendu ei ole, siis peatusime esimesel ööl Istanbulis hotellis. Öö oli lühike, sest varahommikul kell 04.00 viis buss meid tagasi lennujaama, kust peagi väljus kauaoodatud lend Makedoonia pealinna Skopjesse. Skopjes ootas meid festivali peakorraldaja Tome koos suure bussiga, mis viis meid Velesisse – linna, kus veetsime järgnevad neli päeva Velesi XII rahvusvahelisel folkloorifestivalil.
MARIE: Velesis seadsime end sisse ühiselamusse, kus magasime viiekesi tubades. Tingimused olid Eesti hea eluga harjunud noortele üllatavad. Naiste ja meeste dušš ja wc olid ühised ning uksed lukku ei käinud. WC pottide asemel ilutsesid märgades põrandates vaid spetsiaalsed tallakohtadega augud. Voodid meenutasid rauast haiglavoodeid, mille vedrud öösel nii mõnelegi sinikaid ning isegi kriimustusi tekitasid. Hoolimata meie jaoks ehmatavatest ja ebatavalistest tingimustest pöörasid tüdrukud asja naljaks ja võtsid kõike ees ootavad kui seiklust ja väljakutset.
ANU : Festival kestis kokku 5 päeva. Igal õhtul toimusid kontserdid linnapargis, kus erinevate riikide folklooriansamblid esitasid oma tantse ja laule. Igal kontserdil pidime olema laval erineva kavaga ja samuti erineva kostüümiga. Olime ainukene kollektiiv, kes ei esitanud puhast folkloori vaid autoriloomingut ja etno-folki. Peale Eesti olid kohal folkloori ansamblid Türgist, Rumeeniast, Bulgaariast, Bosnia ja Hertsegoviinast, Ungarist, Poolast, Serbiast ja muidugi Makedooniast endast. Kontsertide tase oli väga kõrge, festivalile oli kutsutud parimad esinejad oma riigist.
Kuna minu ülesanne oli filmida ja pildistada esinemisi ning valvata asju, siis õnnestus mul näha kõiki kontserte ja need meeldisid mulle väga. Nautisin iga esinemist , imetlesin erinevate riikide rahvariideid ja erisugust tantsukultuuri. Eriti tugeva mulje jättis instrumentaal virtuooside esinemine viiulil, akordionil ja klarnetil, Poola rahvatants, Makedoonia tantsud ja jõuline Türgi esitlus. Samuti oli huvitav Bulgaaria esinemine ja muidugi meie tüdrukute etno kavad, mis pälvisid publiku poolt suure aplausi. Olime vist kõige eksootilisem trupp oma heledapäiste Eesti tüdrukutega. Tiina Kaev andis kolmele erinevale telekanalile intervjuu, samuti kohalikule raadiole ja ajakirjanikele. Olime kogu nädala meedia tähelepanu all, isegi turul käies tulid inimesed meiega suhtlema ja meie tantsu kiitma ning inimesed jälgisid arvutist Hiiumaa tantsijate esitlust veel mitu päeva peale kontserti.
MAIRE : Festivalil astusime üles neljal järjestikusel õhtul – esimesel kolmel õhtul 12 minutilise programmiga ning lõpukontserdil 6 minutilise porogrammiga. Esindusdelegatsioon eesotsas Tiinaga osales linnapea vastuvõtul, Tiina intervjuu ning ka meie tantsud kanti üle kohalikus televisioonis. Inimesed tundsid meid tänaval ära ning kiitsid tantse.
Festivali korraldajate poolt saime meie kolm korda päevas süüa. Toit oli omapärane ja nii mõnelgi korral seadsime sammud ööbimiskoha kõrval asuvasse puuvilja letti või poodi, et lisatoitu osta. Lisaks toitlustusele ja ööbimisele anti meie käsutusse festivali korraldajate poolt ka kaks tudengipoissi Kire ja Angel, kes saatsid meid esinemispaika ja pärast tagasi koju, vaatasid, et tee ületamine oleks ohutu ja peatasid autosid, organiseerisid külmakartlikele tüdrukutele lisaks linale ka ööseks tekid peale, viisid linna avastama ning sealhulgas kirikusse, turule, rahvusmuuseumisse ning muidki kohalikke vaatamisväärsusi vaatama. Poisid jooksid sõna otseses mõttes, kui meie midagi soovisime. Nad olid alati olemas ja tundsime end tõeliste aukülalistena, sellist külalislahkust tihti ei kohta. Sama lahke ja hooliv oli meie suhtes ka festivali peakorraldaja Tome.
ANU : Festivali korraldamisega jäime väga rahule. Eelnevalt laiali saadetud päevakavast ja kellaaegadest peeti kinni ning kõik eelnevad kokkulepped pidasid paika. Kuna festivali kontserdid algasid alles õhtul kell 20.30, siis olid meie päevad vabad külastamaks Velesi linna. Samuti saime vaba pääsme kohaliku välibasseini kasutamiseks. Külastasime kohaliku turgu ja kauplusi, kust sai osta odavate hindadega kvaliteetseid riideid ja jalatseid. Puuviljad olid ime odavad ja väga maitsvad. Neid tarbisime ohtralt, kuna ühiselamu sööklas pakutud toidud, nagu ka kogu ühiselamugi oli justkui rännak tagasi nõukogude aega ja meenutasid meie 80-date sööklatoite ning kõhud jäid vahel tühjaks. Kui aga käisime väljas söömas, oli toit maitsev, samuti meie jaoks korraldatud pidulikel õhtusöökidel pakuti head maitse elamust.
MARIE : Pärast Velesi festivali lõppemist sõitsime järgmisel päeval (5.juulil) Kicevosse sealse festivali külalisesinejateks, kus astusime üles ühel õhtul kahe 12 minutilise programmiga. Teel esinemispaika tegi Velesi festivali peakorraldaja Tome meile väikese linna tutvustava ringkäigu pealinnas Skopjes. Öö veetsime ühes kaunis mägises hotellis, milleni viis jalgrattatee laiune kitsas kurviline tee. Siinkohal tasub esile tõsta bussijuhtide osavust! Kaks bussijuhti, kellega meie reisi jooksul Makedoonias sõitsime, näitasid kitsastest tingimustes uskumatut osavust suure bussiga manööverdamisel. Mägine hotellitee oleks ka autoga tundunud kitsas ning järsumates kurvides tuli bussiga korduvalt manööverdada, et kurvi üldse läbida. Selline bussisõit ning muidugi kaunid mägised vaated on Makedoonias omaette kogemus.
Kicevost sõitsime veel lõunapoole ja veetsime päeva imekaunis Ohridi linnas Ohridi järve ääres. Ohrid on Makedoonia kuurortlinn maalilise järve kaldal. Härra Tome isiklikult näitas meile linna peamisi vaatamisväärsusi ning rääkis ka veidike ka ajaloost. Pärast ringkäiku veetsime paar tundi rannas kuuma päikese käes ning seejärel poodlesime kohalikul peatänaval. Õhtul kohtasime juhuslikult ühte toredat Eesti meest, kes oma mootorrattal juba paar kuud Euroopat avastab. Oli tore kohtumine nii meie kui tema jaoks, varem meie reisil eestlasi kohanud ei olnud ja temal oli see paari kuu jooksul esimene juhuslik eestlaste kohtamine. Õhtul olime Ohridis toimuvad Balkani folkloorofestivalil külalised VIP-tsoonis esiridades. Tegemist oli festivali avakontserdiga ning lavale astus Makedoonia folklooriansambel Tanec”, kelle esinemine oli kaasahaarav ning professionaalne. Pärast kontserdi asusime tagasiteele Velesi ühielamusse, kust olime Makedoonia ringreisi alustanud. Sinna jõudsime alles öösel kell 3 ning viimase päeva veetsime Velesi linnas 38-kraadises kuumuses basseini ääres ja viimaseid sisseoste tehes. Õhtul viis buss meid tagasi pealinna Skopjesse lennujaama, kust asusime koduteele. Öö veetsime Istanbulis hotellis ning ennelõunal väljus lend Tallinna poole.
ANU : Turismi Velesis sisuliselt ei ole, ei kohanud seal ka ühtegi suveniiripoodi. Selles suhtes oli väga erinev pealinn Skopje, kus meil oli väike ekskursioon ja Ohridi linn järve ääres, kus veetsime terve toreda päeva.
Skopje oli täis suuri kujusid, purskkaevusid ja kõrghooneid. Vanalinn hävines peaaegu täielikult 1963 aasta maavärinas. Skopjest on ka pärit Ema Theresa, kelle memoriaal muuseumis me käisime.
Ohridi linn ja järv on aga turismimagnet, mis kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on imeilus oma vanalinna, kirikute ning kauni loodusega. Seal sai osta ka mälestuseks kaasa suveniire või kuulsaid Ohridi pärle, mida saab soetada ainult sellest linnast. Samuti saime ujuda Ohridi järve sini-rohelises vees ja nautida õhtust kontserti. Makedoonia sümbol on liblikas. Neid kohtab igas Ohridi kunstipoes, kus kohalikud käsitöömeistrid ehteid teevad, nad vaatavad vastu Makedoonia postmarkidelt ja neid laperdab maagilises Makedoonia looduses ringi silmatorkavalt palju. Ka õhtune kontsert Ohridis pakkus lisaks tantsule ja laulule imelist vaatemängu, kui terve koloonia valgeid liblikaid prožektorite valguses ringi lendasid ja omale kohta otsisid!
MARIE: Meie muljed Makedooniast on vaid positiivsed. Natukene negatiivsust lisas ööbimispaiga räpasus, mis meile oli võõras, kuid see ei rikkunud meie lõbusa seltskonna tuju. Festivalil osales 21 eri vanuses tantsijat Tiina Tantsustuudio põhirühmadest, line-tantsurühmast ning kõik Tibi Tiina Tantsutrupi endised tantsijad. Seetõttu oli reis teistest veidi erilisem. Vilistlased tänavad Tiinat südamest, et ta selle katsumuse ette võttis ja neid kaasa kutsus! Makedoonlaste külalislahkuse kohta jätkub ka eestlastel vaid kiidusõnu. Tundsime kogu reisi vältel end tähtsate ja hoitud külalistena.
ANU : Meie seltskond jäi Makedoonia külastusega väga rahule , saime kuhjaga muljeid mida aitavad meenutada filmiklipid ja pildid ning täname südamest meie külla kutsujaid külalislahkuse eest.
Mida öelda lõpetuseks Makedoonia kohta, kordaksin A. Den Doolardi sõnu:
Jumalal võttis maailma loomine aega viis päeva. Kuuendal päeval lõi ta Makedoonia.
Mõtteid jagasid Anu Pielberg ja Marie Pajo
